Tintsukas tädi Maalide kallal

  Nukker lugu

Mõned head aastad oli täiesti rahulik ja keegi ei meenutanud ei hukkamõistvalt ega patroneerivalt või mingil indlevmuhedal labusal kombel "tädi Maalit"; kui äkki "kõmm" ja Postimehe Tiina kirjutas terve kilomeetri juttu, mille eredaim mõttesähvatus oli, et Maalide küsimusele tuleks leida lahendus, sest Tintsukale Maalid mitte ei meeldi ja teadagi ei ole miski nii tähtis või oluline, et oleks väärt pisarat tütarlapse põsel ja Maalide pärast on Eestis kole ja ilusat elu ei tulegi. Tiinade teadvuse ja alateadvuse analüüsimine ei ole kindlasti minu hobi. Seega mida ja kui palju selle tumedast osast antud kirjatükis välismaailmale projitseeriti, jääb siinkohal hindamata. Mida võiksid mõelda, tunda või karta tädi Malikad, Madihad, Munirad vt, selle üle artiklis ei arutletud.

Meil ja mujalgi Läänes on poliitilise süsteemi kriis. Mitte väga kriitiline, aga siiski mingeid muutusi esile kutsuv. Kõrgeima võimu, see on rahva, legitiimsust seatakse kahtluse alla. Demokraatlike mehhanismide kiuste avalduvad nomenklatuuri suhtumises ja käitumises monarhistliku, st päriliku ja päritolust lähtuva toimimise tunnused. Kui püüda kuidagi võimu piirata või pidurdada, hakatakse  üles puhuma lõhenemise teemat, rääkima vihkamisest ja mis kõik veel. Sellesse mängu on tõmmatud ajakirjandus, seal mängib mingi osa äriringkondadest koos nende poolt värvatud lobistidega,  nn sotsioloogid/politoloogid, kes pigem kalduvad olema ideoloogid-propagandistid ja halvemal juhul ka provokaatorid, erakondade kõneisikud ja juhid. Populistid sõimavad populiste populistideks.  

Kümne päeva kestel keegi Maalide teemal ei vastanud, selline vaikus kultuurirevolutsiooni aegadest.  Õnneks võttis Ivan Makarov sel teemal lõpuks sõna ja ilmus selge sõnumiga Aitäh sulle, tädi Anni. Makarov nimetas mõnesid elementaarseid asju ja julges näidata tänutunnet eesti tädide vastu. Makarov rahul ja tädid õnnelikud.

Arvasin, et pole mitte midagi teha Jõuluõhtul Raadi kalmistul pildistatud fotoga Kuperjanovi hauast, aga ärritujate ärritamiseks panen ta üles

Julius Kuperjanovi haual 24. XII 2018

Variatsioonid Updike

Mina olen seda unenägu näinud ja Updike on seda näinud ja mõned inimesed veel. Need, kes on lugenud, teavad, millest jutt.

Aga ümbritsevast tänasest tõelusest selline jäädvustus

Ägenemine ja Jõulud

Jõulueelne

shoppamine ja kingituste leidmine kulgeb kuidagi väga sujuvalt. Üle mõne aja kingin päris mitu raamatut. Kaubanduskeskuses tundus täna kõik ka väga rahulik olevat. Ei märganud meeleheitel ostjaid või pahuraid ja kurnatud müüjaid. Käisin turul ja vaatasin, et küllalt, kotis juba piisavalt igasugu juustu ja kala, tulen homme ja siis ostan praeks või tooreks lihaks mingi tüki. Ei olnud sellist hirmu, et homme hullunud inimesed trügivad ja liha enam ei ole ja pooled nööbid rebitakse eest.

Värske lumi on ka päris tore.

 Ja laua koristasin eile ära.

 Ja pole mingit kiireloomulist tööd, kui väga igav hakkab, siis kirjutan pool lehekülge.

   

 

Tühjast-tähjast

Vahel võib esineda selline olukord, kus paanikas inimesed mitte ei jookse ära ega poe peitu, vaid kukuvad endale aru andmata igas suunas vehkima, tulistama või süüdistusi loopima. Vot Jõulude ajal haarab selline paanika mingit liiki ajakirjanikke, kolumniste ja arvamusliidreid. Ei viitsi kõiki neid kirjutisi meediast kokku koguda ja loeteluna esitada, aga kui võtaks selle žanri viimase kümne aasta jooksul ilmunud palad kokku, saaks ühe päris vägeva antoloogia. 

Ebameeldivad Jõulud. Kogutud kaebused.  

Loen ja ausalt öeldes irvitan. Ei keela endale seda rõõmu. Mõnda autorit ma ju tean. Nende isiklikke probleeme tajun. Mul on isegi hea meel, kui mõni neist funktsioneerib, ehkki kunagi näis, et lahing depressiooniga või maadligi suruv alaväärsuskompleks lasub nende peal nii raskelt, et ei nad tõuse. Nad on päris tublilt hakkama saanud. Aga Jõulude ajal hakkavad nad kirjutama jõulutoitude vastu, kuuskede vastu, kingituste vastu (vt nt Krister Kivi: Rahulikke tapapühi). Teisele ei anna rahu jõululaat, see polevat õige Piibli õpetuse valguses ja sügavalt jõle nähtus, mis muidugi on protestantliku ateisti loomulik reaktsioon (vt Olev Remsu: jõululaat pole muud kui katse raha eest jumala armu osta; samal jutukesel on vist mingi rämedam pealkiri ka). Keegi piinleb piinades, mida valmistab talle jõulumuusika (Aimar Ventsel: Jõululaululäbu ehk kuidas ma hakkasin vihkama valgeid jõule). jaaaniiieeedasii.

Selle nähtuse tagamaa seletan kohe ära kahe lühikese lausega. Esiteks - inimesed kardavad elu. Kui nende igapäevane ümbrus saab äkki pisut värvilisemad tuled ja pisut rohkem on pidulikku sagimist ja õhus on muusikat, kuuse all võib võtta topsi hõõgveini, siis nad lähevad mossi. Ja kusagil alateadvuses on ebameeldiv teadmine, et see kõik on isegi seotud igavese elu perspektiiviga. Oi! Appi! 

Teiseks - on inimesi, kes kunagi ei tunne end kogukonnas/seltskonnas mugavalt ja seepärast on leiutanud ja kätte võitnud endale mingi positsiooni, suutmaks teiste keskel olla ("vaadake mind, pöörake tähelepanu ja kuulake suu lahti, mis ma teile, harukordne ja eraldi seisev, räägin"). Kuid jõulutuhinas inimesed on sellisest hierarhilisest korrast vabamad ja unustavad pahatihti ära, keda peaks pidama targaks ja tähtsaks. Nad kogunevad hoopis ümber selle nõmeda kuusepuu.   

Olin üsna kindel, et Andrei Hvostov on ka midagi  "nõmedad Jõulud"  teemal kirjutanud, aga pean tunnistama, et osaliselt eksisin. 1998. aastal avaldas ta arvamuse Mõistuse röövitud jõulud, see on küll vist C.G. Jungi seisukohtadest mõjutatud lugu. Seepärast ei tundugi väga jama.

No igatahes hea on, et keegi võtab vaevaks, läheb arutledes mööda mingit rada ja jõuab sohu-rappa. Ei pea ise proovima, et äkki selles suunas mõeldes tuleb lõpuks huvitav järeldus ja leiad ootamatu aspekti, efekti, afekti.  

 

Epohhid

Kirikud lõhenevad

Kõndisin kesklinnas,  tänaval kuulsin tuntud jõululaulu Carol of the Bells. Originaalis ukraina Щедрик, heliloojalt Микола Леонтович, esmaettekanne vist 1916. 

Leontovich on Ukraina ortodoksi kirikus pühakuks kuulutatud, täpsemalt on ta märter, sest 1921. aasta jõulude ajal tapeti ta oma vanematekodus tšekistist mõrvari poolt. 

Polegi vaja pikalt arutleda või imestada, miks Ukraina kirik ei soovi enam olla seotud stalinistliku "õigeusu" kirikuga Venemaal, kus patriarhiks on KGB/FSB agent Gundjajev.  





Mõtlesin Kas ja Kuidas


kirjutada mõned laused seoses inimõiguste eest võitleja ja kodanikuühiskonna aktivisti, Brežnevi aja dissidendi Ljudmilla Aleksejeva lahkumisega teispoolsusesse.

Olukorras, kus tema minu kohta ju mõned read on avaldanud. Ehk on isikute ja tekstide vaheline kauddialoog reaalne ja toimiv sidekanal ning  osakese tegelikkuse kujundaja.

Võiks luua ajaloolist pilti ja rääkida rollist. Või  püüda tänasesse päeva tuua midagi sellest ajast, mil isiksustel, trükitud sõnadel, igal eetiliselt aluselt lähtuval teol oli oluline roll.

Mitte ainult üksikute inimsaatuste kujundamisel, vaid suurte sündmuste keskel, poliitiliste laamade nihutamisel. Ajal, mil elamiseks oli vaja sisemist vabadust ja julgust. Mil taustategelased mugandusid. Pigem alistusid. Allusid. Neil vaiksetel targakestel arakestel, ilma viisaka biograafiata tegelastel, pole midagi pärandada. Õnneks on möödas see piinlik aeg, mil vabanemise järel polnud ühtki peidetud käsikirja sahtlist välja tõsta. Mitte midagi! Hale.

Moskva dissidentidest võiks palju kirjutada, analüüsida sugupuud ja perekondlikku tausta, rahvuslikku kuuluvust, varasemat ühiskondlikku positsiooni, haridustaset jne. Aga võib ka lihtsalt kätte võtta ja lugeda Jooksvate sündmuste kroonikat, mida Ljudmilla Aleksejeva kirjutusmasinal tol kaugel ajal ümber lõi. Lugeda nagu eepost.

Olgu muld talle kerge.

Väike lugemine ühest viimastest intervjuudest:
 
Изменить страну очень сложно – мы не Сингапур, увы. Нет, я на народ не грешу, потому что, вы знаете, я историк… Народный характер формируется веками, и мы очень невезучая в том отношении страна, потому что мы, конечно, страна европейская, но мы ближе всех к Востоку, и все наши несчастья начались с Золотой Орды, с XIII века, когда эти монголы попёрли в Европу. Они, конечно, и до Украины дошли, и Киев разорили. Но Киев они разорили и ушли, а у нас-то они сидели 300 лет. А Киев и все западнее нас – все! Они же на нас остановились, западнее было Княжество Литовское. И вот сейчас, не в XIII и не в XVI веке, а в XXI, такая разница в характерах тех украинцев (русские, украинцы – один черт) – тех, кто живет в Украине, и тех, кто здесь живет. Они не пережили эти 300 лет, а вы посмотрите на наше государство: чистая Золотая Орда, как будто не было этих веков.
Посмотрите на менталитет нашей власти – это абсолютные баскаки. Они привыкли, наши чиновники, с этим народом обращаться, как монгольские чиновники обращались с покоренной Россией.

Ja mis siis meil ka uudist 

Mingid politoloogid räägivad, et kõik valimistejärgne on praegu veel väga segane ja ettearvamatu jne. Kõik on selge ja lihtne. Kesk moodustab valitsuse "mõistliku osaga" (shröderlastega) Reformist  ja tugeva tulemuse teinud Hekred jäetakse opositsiooni juhtima, sest nad on ideaalsed lõhkuma parempoolseid ja vastanduma sotsidele. Kohti komisjonides ja siin-seal jagatakse neile sellegi poolest.

Kaja Kallast "nõrgaks liidriks" nimetada on ilmselge kompliment. Keski ja Refi ühishuvi on jätkuvalt võimu ja kohti jagada senisel korruptiivsel viisil. Mõlemate hulgas on ideaalseid marionette, kellele vaid saada pilte pagunitest ja asi vask. 

 

Et uuest valitsusest oleks hea meel rahval ja asi paistaks erilise kompromissina, alandatakse aktsiisi. Mingiminister Ligi räägib siis rahvale raadios ja teles, kuidas nüüd sammume õiges suunas jmt komet. Pisiparteid võib unustada, sest võimu kontsentreerumine ja nomenklatuuri tsementeerumine toimub uuel, kõrgemal tasemel. 

Ida poolt vaadates rahuldav tulemus. Kesk, Reform ja EKRE arendavad tasapisi "lähenemist" ja "tasakaalukust" ning tekitavad piisavalt segadust meie Euroopa ja NATO suhetes ja suhtumistes. 

Lihtne ja töökindel. Muu värk on lihtsalt taidlus või poliitilise elu karnevaliseerimine. 

President ja maailmalõpp

Teine advent. Lõpetasin eelmisel nädalal väga intensiivse tööprojekti ja võin nüüd rahumeeli jõulupuhkust pidada. Mõtiskleda Jumala poja Jeesuse esimese tulemise üle. Ja pole mõtetki teha katset kirjeldada, kuidas mõte jõuab ühest tulemisest teise tulemiseni ja Kristuselt Antikristusele, ilusalt kohutavale. See ei ole  kellelegi eeskujuks, veel vähem kohustuslik. Nõrganärvilistele ammugi mitte. Tuleb ikka normaalselt funktsioneerida, poes päkapikkude vahelt kingitusi otsida, tuppa kuuse jaoks koht valmis seada jne. 

Nojah, aga loodi ju inimene mõtleva olendina.

 

Vaatan ajalehest, et EV president hakkab ka jõuludega seoses kaarte saatma. Neil on kujutatud vist lapik maa ja mingi laps, kellel on head suhted huntidega (või koertega). Mingis augus on raamatud ja jänes istub nende peal. Kõik on üsna murelike nägudega (välja arvatud selili lamav jänes, kellel on porgand suus ja üsna kama). Traditsioonilisi loomasümbolite tähendusi kasutades selle pildi mõistmiseni ei jõua. 

 Alustada tuleb sellest, et kaart on kujundatud uudsena, traditsioone hüljates, võibolla nendest isegi mitte midagi teades. Pildil inimene loomade, lindude ja kalade keskel. Mingi viletsavõitu õnnetu Mowgli. Huntide ja inimlapsega kaardi juurde oleks eeldanud sõnumit, et 

“The strength of the pack is the wolf, and the strength of the wolf is the pack.”

– The Law of the Jungle

Aga selle asemel on mingi pahustunud maailmalõpu hoiatuskuulutus.  Aga no kui mitte mõelda, siis on tore. Ja tagaküljel on nõukaaja teadvus ja kujundikeel taas metastaasina välja löönud ja seal ta on, progressi sümbol jne - sputnik! 

Variatsioonid - Tarkovski Kiplingi ainetel

 

Variatsioonid. Dickens

(Erand, postitus toidust) 😱

(Erand küll, aga ma vähemalt ei pane siia fotot supist.)😕

Ei tasu ära põlata seda järjekordset kogemust, mille saate vanalinna mõnes peenemas ja kallimas söögikohas. Jõulukaunistuste keskel ja lõikava tuule käes tänaval tõttavad vaeslapsed, hüljatud vanurid, üliõpilased, tööst väsinud pereemad-isad, võõrsil viibivad komandeeritud ja kõik-kõik, kes te tahaksite korraks pageda sooja ruumi ja kosutada end kausikese supiga - ärge kurvastage, teadke, et nende liiga kallite söögikohtade toidud on maitsetud, puljongid on vesised, pubis pakutav fish and chips on toodud supermarketi sügavkülmast ja enne serveerimist käis korraks mikrolainetes, mis vaevu sulatas kala püdeljaks. Selle kogemuse võrra rikkamana lähete  tagasi oma tagasihoidlikku elamisse ja teate, et säravate tulede taga on mannetu ja sisutu kaup, küüniline ja ükskõikne äri ning suurte kasumimarginaalide jaht. Oma ala meistrid, südametunnistusega kokad ja maitsemeeli erutavad supid-praed-salatid on kusagile mujale läinud.😧

Te võtate kodus sügavkülmast nädala eest küpsetatud pardi luukere, panete selle potti keema ja samas asute riivima porgandit, viilutama sibulat või porrut, lõikuma küüslauku, tšillit, võibolla lisate ka pisut paprikat, panete esmalt pannile koos või ja õliga praadima porgandi, seejärel muud ja praete sedavõrd, et need kõrbema ei läheks, aga levima hakkaksid meeldivad aroomid. Kui potis on puljong omandanud juba värvi ja selgelt tajutava konsistentsi, siis õngitsete pardi kondid välja ja asute nendelt puhastama liha, samas valate panni sisu potti keema. Ja maitsestage soola, pipraga, lisage leht-kaks loorberit, võib nagu ikka panna ka tüümiani, ingverit, valage potti austrikaste ja kalakaste, võib ka pisut Worchesteri, puhastatud liha läheb tagasi potti ja lõpuks peaks sinna riivima ühe apelsini koore. Natuke vaikset keetmist ning siis lisage Tai riisinuudlid, kõige peenemad ja keegi ei keela murda neid lühikeseks, et oleks mugavam süüa. Laske 5 minutit toidul seista ning oma lihtsas kambris nautige kuuma suppi.😄😂

Küll ilma ettekandjateta, kes küsiks, kuidas maitses. 

Lihtne toit lihtsale inimesele. 😸 Ja akna taga sajab lund. Ja ahjus põlevad halud. Ja väljas säravad tuled.

Happy, happy Christmas, that can win us back to the delusions of our childish days; that can recall to the old man the pleasures of his youth; that can transport the sailor and the traveler, thousands of miles away, back to his own fireside and his quiet home!- Charles Dickens

Balletiseelikutes õpilased ruttavad tundi möödudes Ibn Hazm'i ausambast

Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.

Tema kass nurrub alati ja annab käppa.

Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.

Näe enamat

Variatsioonid. Teema Salinger

Vahel töö veab ja ahvatleb ning siis oledki mõneks ajaks elamas keset Pea(b)linna. Seal, kus iga inimene ütleb lahkudes, et nüüd peab küll ruttu minema, sest peab olema seal-ja-seal, kokkusaamisel või koosolekul. Ei saagi aru, kas nende elu toimub koosolekutel või koosolekute vahele jäävatel põgusatel ajavahemikel. Igatahes saavad nad ainult korraks tulla, aga nüüd nad peavad jälle jooksma. 

Kohvikus istudes kipuvad Xanax'it täis pumbatud pealinlased pidurdamatult endast lobisema sellist "see on väga huvitav, et mul nagu on mingis mõttes nagu oleks selline tunne, et kuidagi ma nagu see on väga huvitav nagu ei ..." teksti, aga ma ei tea, kas nad tulevad või lähevad psühhoterapeudi juurde või veedavad vaba aega eneseabi raamatuid lugedes. No see pole isegi sissejuhatus ja teemasse ei puutu.

Isegi varakult saabunud pimeduses jääb kesklinna tänavatel inimesi vähemaks, turistid ei saa enam teha selfisid ja kaovad kuhugi puhkama või sööma või jooma, kohalikud kogunevad toidupoodidesse ja rivistuvad kassajärjekordadessekassajärjekordadessekassajärjekordadesse.

Tänaval valgustatud poeakendest mööda jalutavad noormees ja neiu seisatuvad suveniiripoe juures. Noormehe pilk liigub mööda 

aknale paigutatud väljapanekut külmkapimagnetitelt kruusidele, mütsidele, T-särkidele, võltsfabergemunadele, sõrmkübaratele ja seejärel miniatuurmajakestele, laevamudelitele, matrjoškadele, vildist sussidele, (ta ei märka väikesi savist loomi,) ja rahvariietes väikestele nukkudele. Neiu hakkab aeglaselt edasi liikuma, tema sammudes on aimata ebateadlikku tantsulisust ja nende vahele tekib juba nelja sammu pikkune distants. Noormees vaatab veel tubli sissehingamise jagu merevaigust kaelaehteid ja käppa liigutavat kassikuju ning tõttab eemalduvale kaaslasele järele. Nad ei ole veel kohakuti, kui ta lausub üsna valjult: "Sellise poe omanikul võib küll üsna äge olla..." Ta ei näe, et tütarlapse laup tõmbub kipra, silmad kahanevad kitsamateks piludeks ja ninajuurele tekib korts, mida seal tavapäraselt ei ole, ja silmapilkselt kostab ta suust küsimus: "Miiiksssss?" Vaene Phoebe, selline jama, kui oled 18,  siis ikka juhtub ja pead toime tulema.      

Variatsioonid. Teema Pasternak

Meil vist ei ole seda lainepikkust, kus seda laulu mängitaks. Tegelikult ma ei tea, pole kursis, mida raadiod mängivad. Ise kuulan, aga sõpradele (kes vahel raadios muusikat mängivad, muusikast kirjutavad), pole sellest laulust kõssanudki. 

Kui olete siia sattunud, siis vabast tahtest, kuulate, või siis mitte.

Võib olla veresideme kaudu olen vastuvõtlik ukraina vibratsioonile.  Lugu sellest vereliinist algab Esimese maailmasõjaga ja osati on nagu "Doktor Živago" vaba ümberjutustus.

Lühidalt - vanaisa õppis Peterburis arsti ja nagu teisedki, kes juba lõpetama hakkasid, võeti Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke medteenistusse. Vanaema läks rindele medõeks ideaalide ja idee tõttu.  Jättis sitsid-satsid-kübarad, kingad ja raamatud, sidus pähe punase ristiga valge rätiku.

Ja siis noored kohtusid ja armusid välihospidalina toiminud rongis. Kodusõja alguses jõudis vanaema tagasi koju Ukrainasse, noor doktor suundus samuti sinnapoole, seikles mingite rinnete vahel, otsis kaoses võimalust Kiievisse jõuda. Kusagil raudteejaama perroonil (no kus mujal) või vaksali ees, kohtas mustlaseite, see ennustas "sa sured punaste käes vangis". Muidugi jäigi ta pisut hiljem punaste teele, sinelist järeldati, et ohvitser ja otsustati hommikul maha lasta koos ohvitseriga, keda juba aidas luku taga hoiti. Öösel kaevasid mehed end aida seina alt läbi ja põgenesid. 

Edasi toimus kõik muidugi selle kava kohaselt, mille osaks minagi olen, st vanaisa ja -ema taaskohtusid, opteerusid, sättisid end Eestis sisse, said terve hulga lapsi, kellele vanaisa jutustas lugu, kuidas mustlase ennustus täide ei läinud. Aastal 1950 suri ta Patarei vanglas.

Karl on Sudaanis, Kersti Austraalias

Linnud sirutasid tiivad ja juba on Aafrikas. Ja nii siis igal aastal. Ühel heal päeval, kui kisub juba nagu sügiseks, mõtlevad, et peaks lendama Aafrikasse ja lähevadki. 

Must-toonekurg Karl

(pildil  paremal) tõusis Karulast lendu ja võib-olla on juba Kongos.

Igatahes chill. 

Ajaleht  Postimees  kirjutab, et:

«President Köörsti, girl power!»: meie president on Sydneys palavalt armastatud

 Arvasin, et ta on seal lihtsalt "armastatud", ega aimanud, et "palavalt".😹

 Kersti Dello kirjutas seda oma FB-s sõnadega:  "Meie president on Sydneys armastatud." 

Mis on juba natuke liiast.        

 Aga Postimees paneb vana soveti stiili ja russismi „горячо любимый“.

Huvitav...

Täitsa P-Korea ajakirjanduse vääriline, kas Eesti avalikkuses selline stiil positiivset vastuvõttu leiab?

Siiralt arvan ja loodan, et mitte.

Pole päris kindel alguspunkti osas, 

lõpp-punkti ka ei tea, 

aga tean kus hetkel asun.

Ärkan tahtmatult enne koitu ja sean valmis pikemaks sõiduks. Öise pimeduse viimane tund, valmistan kohvi, süütan sigareti. Tume kohv aurab jahedas köögis, suits keerleb lambivalguses. Ka vannituba on jahe, keeran vee soojemaks. Kui valan teist korda kohvi, hakkab juba valgenema. 

Õues on udu ja inimeste piirjooned tänaval paistavad hajusad, harjunud vaade majadele, taradele ja laternatele tundub võõras.

...

Maantee kulgeb laskudes ja tõustes, küntud ja kündmata põldude vahel, läbi metsatukkade, üle vihmadest paisunud jõgede.

Piimjas udus näen

Lehtede kuld ja purpur

Varjul pilgu eest

Jõuan kohale, istun kaldapingil, vaatan jõge, kauget vastaskallast ja sillal toimuvat liiklust. Päev on algamas. Aur kerkib, hajub jõe kohalt ja haagib end lahti pilveks. Kõrvalpingile on keegi võõrkeeles kirjutanud kuus rida. Luuletuse igatsusest. Värsiread on pikad, võib-olla heksameetrilised. Kellegi odüsseia ja peatuspaik.

...

Sinihall taevalaotus mõraneb pilvedeks. Läbi lipsanud päikesekiirtes värvub osa pilvi kollakaks või punakaks.

Inimtühi rand

Liiva tänavatele

Mere poolt toob tuul

Tänaval on jalutajad koerte või lapsevankritega. Söögikohta siseneb grupp hiina turiste. Pargiservas kaklevad noored varesed, jalutaja kummardub ja korjab murult kaks kastanimuna.

...

Loojangut pole näha, silmapiiril sulanduvad meri ja pilveviirg, hall õhk tõmbub tihedamaks.

Hämaruses seisavad bussid reas, üks bussidest lahkub. Einelaua uks avaneb, kaks inimest väljuvad ja pöörduvad erinevatesse suundadesse. Tuulepuhangus kergelt sahisedes kooldub mere ääres pilliroog, liivaterad teevad vahepeatuse murul lebavatel lehtedel.

Pilk püüab esitulesid ja tagatulesid, valgustatud aknaid, laternate valguslaike.

俳文

305 GRU agenti

Palju õnne Bellingcatile järjekordse saavutuse puhul!

 

Milline võimalikest väidetest oleks õigem, kas

"Postimehe (omaniku) ärihuvid Venemaal ei luba avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta;"

 või 

"Venemaa huvid Eestis ei luba Postimehes avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta"? 

Briti pressis on see juba 2 päeva tagasi suuremates väljaannetes  mahukate artiklitena avaldatud.

Estonia ja paavstid

Kirjutada sellest, millest kõik või millest hakatakse kirjutama alles poole aasta või aasta pärast?

  Midamõnes nähtus möödaminnes testin

No millest täna kõik kirjutavad - ikka Estonia hukust. Sel teemal aastas korra jälle neid vanu taasesitusi lugeda... Või proovida viisakas vormis väljendada... 

Ühesõnaga - kuna minu isa töötas merel, siis ma tean oma varaseimast lapsepõlvest, et laevu on uppunud ja upub ka edaspidi. Nii lihtsalt on. Sellega piirduks. Teemasse lisaks Avril Lavigne värske video 

Võtke või jätke.

Ja palju kirjutati muidugi paavsti visiidist.

Kolm mõtet Franciscuse Eestis peetud kõnedest olid päris tabavad. Kas keegi neid mäletab on väga kahtlane. Midagi võinuks ju Kersti Kaljulaiule meelde jääda. Et mõelda, kas juttu e-st pole juba liiga ning võib-olla õpiks ajaloost. Ja ei panustaks tehnika ja teaduse arengule jäägitult. Saaksin sellisest optimismist aru, kui elaksime XX sajandi alguses - raudteed, autod, traktorid, lennukid, elekter jne, oioioi, uus elu! enam pole vaja arutult tööd teha! valgus! kiirus! me lendame! Aga mida võrreldavat sellega pakuvad ekraanid laudadel? Väga vähe.

Nojah, välimuselt ja maneeridelt meenutab Franciscus Lennart Meri't. Lennukis sai ta kingituseks suure fotoalbumi Johannes Paulus II piltidega ja ütles (naljatamisi): "Tema oli pühak, mina olen saatan." Äge, üle võlli, (õlakehitus) mitte eriti naljakas... Mina-tema... Johannes Paulus II võttis endale kõige tagasihoidlikuma nime, Franciscus võttis endale võimalikest kõige edevama nime.  Aga kolm arvestatavat mõtet ja seisukohta kõnedes ja paar veel intervjuudes... päris rahuldav tulemus.

Poole aasta pärast hakatakse kirjutama... ja aasta pärast kirjutavad kõik muidugi sellest, kuidas oli arvatagi, et... no teate isegi...

Tähesajujutt

Tähejutukiri

Elas kord üks vana ja sitke kurjategija, nimetagem teda retsiks. Elas ta koos pojaga korteris kolmandal korrusel. Neljakorruselises majas elasid need isa ja poeg. Ilusas majas toreda trepikojaga. Ja igal korrusel oli kolm korterit. Rets oli vaikne ja viisakas mees. Naabreid ei tülitanud, tema asjust ja tegemistest palju ei teatud. Poisi oli õpetanud naabritest lugu pidama. Ehkki ka poiss oli juba ruudulist taevast  näinud.

Elasid nad siis vaikselt... kuni ühel päeval... (nagu ikka need asjad juhtuvad just ikka ühel päeval, pärast täiesti tavalist eelmist päeva) ... tuleb rets korterist välja ja leiab oma uksematilt sedelikese. Kokku murtud kena paberitükk. Oli vist ukseprakku pistetud, mõtleb ta. Väljas on juba pime, talvine õhtu, ta voldib lehekese lahti ja trepikoja tuhmi pirni valguses vaatab kirja. Tähed on võõrad, "saksa omad" ja keelgi on võõras. Mitte midagi ei saa aru. All paugatab sel minutil, mil ta nõutult seisis, välisuks ja kostavad ülespoole tulevad sammud. Kerged sammud. Ilmub nähtavale koolijüts, tutimüts ja ranits. Rets köhatab kergelt ja palub last, et see vaataks paberit ja ehk tõlgiks, mis sellel kirjas on. Aga keeled on neil sassis, ei mõista jüts hästi retsi juttu ega saa ka päriselt aru, mis kirjas tahetakse öelda. Otsustavad siis, et küllap lapse ema oskab asja ära seletada. Ja kutsutaksegi trepikotta ema. See võtab, kulm kortsus, paberi, vaatab. Saab siis aru ja ütleb konarlikus vene keeles: "Siin on inglise keeles kirjutatud, lastelaulu sõnad. Muud ei midagi." "Aga mis need sõnad ütlevad?" küsib rets,  hääles pisut pinget, nagu külmas talveöös seisva elektriliini posti juures võib tajuda kerget vibratsiooni.

Ta seisab keskendunult ja kuulab liikumatult. (Või ka vastupidi. Ei nihele ja jälgib pingsalt.) Teksti tõlge kõlab pausidega, sõnu otsides, kohati on ühel värsil mitu erinevat varianti. sest lihtsate värsside mõtet edasi anda on kohati keeruline. Rets kuulab sõnumit -  

"мерцай, мерцай, звездочка, hhmmm, мерцание, мерцание, маленькая звезда, как хочу знать кто ты! Ты над миром высоко, Как... hhhmmmm...  во тьме ночной. Как я же потрясен тем, кто ты есть. hhmmm.... Когда Солнце вдруг зайдет, И весь мира свет уйдет, Тогда ты тихонько светишь... мерцай звезда... hhmmm...Тот, кто ночью в путь пошел, Счастлив, что тебя нашел... ja siis veel... Он бы путь потерял... Если б твой свет не видал...; no umbes nii, üks selline lauluke," sõnab mõttetust tõlketööst tüdinud naabrinaine. "Ma tean küll, kes mida sellega  öelda tahab, aitäh," lausub mees vaikselt ja vaoshoitult.  "See on lihtsalt laulu sõnad," püüab naine veelkord asja selgitada. "Mina tean," lausub rets vaikselt ja kindlalt ning pöördub tagasi oma korterisse, uks sulgub.
    

Õhtu edeneb ja vanemate klasside õpilased jõuavad koolist koju. Hoolsamad  on juba Twinkle, Twinkle Little Star sõnad pähe õppinud, mõni hooletu on aga paberi laulusõnadega hoopis kaotanud, võib-olla kukkus see maha trepikojas,  aga võis kaduda ka kusagil mujal. 

 

Lühike lähitagasivaade

Kuidas seda teisiti öelda, et "asjad toimuvad" või "asju juhtub"...  Põhimõtteliselt on need ikka sündmused, mis toimuvad. Ja "sündmused arenevad" - öeldakse. 

(Darvinismi vaimus isegi "asjad arenevad".)

No igatahes vahepeal kuidagi midagi ikka liikus ja muutus, sündmused toimusid, ehk siis pandi toimuma, ei nad ise toimu. 

Kuna mingi hulk rahvast otsustas enda olemasolust märku anda ja Eesti valitsevale nomenklatuurile öelda, et Emajõe vee planeeritud suuremahuline reostamine ning Tartu õhu rikkumine on kaugelt üle inimeste talumisvõime, siis tabas riigi poliitringkondseid, oligarhikesi ja massiteabeneegreid suur jahmatus. Ja peataolek. Kõige vääram on versioon, et hiidtehase tüübid tegutsesid oma "arendust" käima lükates kuidagi valesti. Tegelikult ajasid oma asja väga osavalt ja efektiivselt. Täiesti täiuslik oligarhiline korruptiivne skeem, kaasatud poliitikud-valitsus-erakonnad-parlament, riigiaparaat ja meedia, akadeemilistest ringkondadest parimad saadaolevad eestkõnelejad, kõrgkoolide rektorid. 

Väga hästi korraldatud.👏 Imelik, et juba pole Emajões ujumine keelatud.

Lühidalt - see jama meenutas alguses Hitchhiker's Guide to the Galaxy algust ja lõpuks Kutse tapalavale lõppu. Ja sellel lool saab olema veel mitu järge ja mitu lõppu. Võib-olla tuleb isegi puänt. 

Töötame selle nimel, et sõnadele "lageraie" ja "väärindamine" lisanduks uus tähendus.

Tähtpäevi möödus. Arbuusisuhkrus esmatrüki ilmumisest möödus 50 aastat. 

Uusi daatumeid lisandus.

Anthony Bourdain suundus hoopis tundmatuisse paigusse, kus talle kohta  veel reserveeritud ei olnud. 

Ja pärast pikka ning ausalt elatud elu lahkus eile teispoolsusesse Vladimir Voinovitš.
Loen täna tema Moskva 2024.

Värsked uudised

Монеточка sai hakkama plaadiga, popi ja klubimuusika võtmes, osa fänne on pettunud, lood on enamuses uued ja ega ta ette ei hoiatanud, et nüüd tuleb selline ootamatu pööre, ehkki sõnad on ikka endiselt väga head, neiu on ju ikka seesama terane tüdruk, seega mõni lahe nüke laulikestes ikka on ja juba teist päeva kuulan-kuulan-kuulan ja kordan jälle uuesti tsüklit kuulan-kuulan-kuulan lugu  Нет монет. Sobib värskete uudistega Eesti pankade kaudu pestud 17 miljardist... 

abiks ikka moskoviidi kgb-lastest võimuritele.

Sakura

ehk siis kirsid täies õies.

 

Mere ääres on tuult, hoogu, värskust.

Ja samal ajal Tartus, heas mõttetus linnas,

on sumbunud konnatiigist saamas soine mülgas.

Olete ajalehest lugenud midagi muud? Et taas esitati Tartus säravaid visioone ja laekus hulgaliselt häid ideid? 😸 

Muidugi.

 (Selline jutt sobib väga hästi korrumpeerunud linnavalitsemise ning keskpärasuses roiskumise juurde.) Vaevalt, et 100 aasta järel vaadatuna, aga ehk 200 või 300 aasta perspektiivis, võib praegune allakäik olla isegi mingiks eeliseks.

 Seega võib olla ebamõistlik valitsevale tendentsile vastu hakata.

See kallas või teine

Puuluubil esimene ja väga hea plaat, esitlused. Pühendustega plaat mul kõlari peal ja tuju hea.

Heinakõrs

"Ma olen sinu unistus,  mis sul on käes, ma olen õnn, ma olen armastus, ma olen Tõnn, üks mõttekangastus..." 

Igati läheb lõbusamaks ja läheb aina valgemaks ja soojemaks ja koguni kirkamaks.

Eesti 200 nime all tehti manifesti. Sissejuhatuse mättamõte - see on uus reaalsus, et Eesti jääb järjest väiksemaks ja vanemaks. No annab lootust. Järgneb sisutu jutt, väljendamaks, et "uus poliitiline liikumine" on kõige hea poolt ja kõige halva vastu, nagu ikka. Vana moodi ei saa jne jmt. Nad tahaksid vedada diskussiooni.

Olemasolevad parteid vaatasid heldinult uut liikumist ja kutsusid õrna häälega "djulesija". Neile meeldis, et manifestiks nimetatud tekstis on kolm korda kasutatud sõna "nutikas". See oli tõesti nutikas.

Lehm ujub mööda jõge. Jõe kaldal seisab kalamees. Lehm küsib kalamehelt: "Kas see on see kallas või teine?" Jahmunud kalamees vaatab lehma ja on sõnatu. Lehm ütleb: "Aaa tegelt mul ükskõik, ma olen nii purjus, nii purjus... " Ja ujub edasi.

Kisub sinnapoole -  parem-vasak, misiganes, vahetpole, kama/kaks. 

Lehm ujub mööda jõge. Kaldal seisab kalamees. Lehm hakkab kaldale ronima. Kalamees vaatab kakerdavat lehma ja küsib: "Kust sina, vaene loom, küll tuled?" "Tõepoolest," vastab lehm ja peatub. "Kust me tuleme ja kuhu me läheme?"

Kes ütleks, et roni mudast välja, loll loom, pärast targutad.

"Ma olen sinu unistus, mis sul on käes..."

 

PS
Kontaveit võitis korralikus mängus selge eduga Venus Williams'it, tore, tegi mõnegi eestlase tuju heaks, ma tean. 


PPS
Ja milline! pühapäevane! ilm! on täna! Kirsid puhkevad! mõne päeva pärast täisõide! 

 花見

Tähendab - tähistame sakura't toreda hanami'ga.

e-remont tulekul

 

Muudkui kirjutasin ja ammu, et meie e-riik on muutumas mulliks, mida rumalad poliitikud puhuvad, täna jõudis Postimees ka juhtkirja tasemel sama tõeni ja ilmus

Juhtkiri: e-riik vajab kapremonti

Pealkiri pealkirjaks. Vastuolud on suurte kõnede ja deklaratsioonide ja manifestide jne jmt ning konkreetsete poliitiliste otsuste põhjenduste vahel. Vastuolud ja mitteloogilised seosed. Et on mingid suured eesmärgid ja kõrged väärtused - aga teisalt jälle konkreetsed tegevused, mis on nendega täiesti vastuolus ja mida põhjendades tuuakse hoopis vaiksema vigina saatel ei tea kust võetud argumente.

Praegu hakatakse esitlema, et e-riik on väga kallis pidada. Justkui ei mäletata enam, et pikalt räägiti kui hea ja odav on e-riik. Et siis on ametnikke vähem vaja jne jmt. Pidi olema ju odavam. Et suurematel ja rikkamatel riikidel on rohkem raha, ei pidanuks meie silmapaistva digitaiplikuse juures midagi tähendama. No ja tehti hooga andmebaase, faile ja programme. Nende hooldamine anti muidugi neile juhtida, kes midagi ei oska ega viitsi, sihuke mõnus sinekuur, nagu Ansipil Brüsselis tehti väiksematele vendadele siin kodutanumal.

Nüüd juba teeme üldrahvalikult äppe ja koolitame digitarku kutsekoolis. Ma näen neid kutsekooli poiste ja tüdrukute tehtud käkerdisi igasugu ettevõtete ja asutuste lehekülgedena küll ja küll. 

Ei viitsi sellest jälle ja pikalt kirjutada, kasutu, targem on verandal päikese käes tukastada. Imet ei sünni, et enne remonti tehtaks korralik diagnostika ja süsteem säetaks tööle nende poolt, kel on korralik ettekujutus sellest, mis on loogika, hierarhiad ja  struktuurid. Saame hakkama ilma selleta või siis kutsume jälle nt rootsi/taani spetsialistid, kes lõplikult kõik tuksi keeravad nagu enamasti.

Liblikas

igapäevane, st tavaline

Täna sündis (ehk koguni ümbersündis, endisest röövikust) minu korteris vanade kreeklaste (eks nad olid kunagi kellelegi ka noored kreeklased) jõejumala Inakhos'e tütre Io järgi  Inachis io'ks nimetatud... liblikas. Eesti keeli lihtsalt päevapaabusilm. 

Tiibadel kenad sini-must-valged silmad.

Tema esimese kohmaka lennukatsetuse luhtumise järel tahtis kass oma lõuad ta ümber kokku lüüa, aga vahejuhtum sai lahendatud ja jõudsime peagi teisele katsele ning õhkutõus õnnestus. 

 Kuna esmalt laperdas see tiivuline ringi koridori
seina ääres, kus tavapäraselt seisab mu ratas, siis

tekib mõte, et röövik jõudis talvekorterisse

jalgrattaga 

sügisel Emajõe äärest, 

kus ma  sageli ju sõidan ja teen vahel mõne pikema peatuse. 

Nojah, igatahes...

Ärge arvake, et ma tean ainult seda, et õhus on lõhnu ja liblikaid... 

Õhus on ka raamhankeid, avalikke konkursse, pakkumusi, aruandeid, minikonkursse jne jmt - aga - ma ei ole veel valmis, et kirjutada raamatut pealkirjaga "Protsess, tulemus - idiootsus".

 

Küberturvalisus

Õpetlik video, tasuks natuke mõelda, et meie siin Eestis,

kas teeme või räägime?

Retooriline küsimus; seni muidugi räägime. Kahjuks suuremad rääkijad ei tunne asja isegi kutseõppeasutuse tasemel. Lihtsalt tähtsad tegelased räägivad tähtsat juttu. Ja mõni nomenklatuurne punnpõsk on  vastaval hästi tasustatud ametipostil. Sama olukord - paraadkõnedes kõmistati aastaid, et "meie piir on paremini kaitstud kui kunagi varem" ja siis äkki! selgus, et väga oleks vaja hakata seal võsa lõikama ja piiririba pole ollagi.   

Kevad

Üks sketš

natuke meenutas mulle kedagi...

Nali  (enam-vähem või?) mitte kõige peenem huumor. Aga mingi element tuli tuttav ette, oleks nagu kodumaises teles näinud neid pilke ja küllap heidetakse neid valijate poole peagi veel.

Putini valimised Venemaal

Riigijuht sai kodanikelt mandaadi jätkata pingete kruvimist, viljeleda väljakutsuvat militaristlikku poliitikat, eirata tsiviliseeritud maailma reegleid ja rikkuda kokkuleppeid.

Hilja on arutleda, et ega ometi ei alga Teine külm sõda. Lääs ei ilmuta erilist indu sõdida, aga sõda käib juba mõnda aega.

Venemaa on veendunud, et tänu tuumaarsenalile on talle pea kõik lubatud. Lääne nõrgad vastusammud serveeritakse kodupublikule paksudes värvides propagandana teesi "meid ümbritsevad vaenlased" tõestuseks. 

Lihtne, töökindel ja tõhus süsteem.

(Kui nafta ja gaasi hind lähinädalatel tuntavasse langusse ei lähe, siis tähendab see, et Venemaa võib julgelt teha mõne uue sigaduse. Näiteks valmistada sügishooajaks mingi kriisi Balkanil. Tõsta pinget Vahemerel. vmt.

Kui nafta ja gaasi hind surutaks 1985.-1987. aasta tasemele, muutuks Venemaa taltsamaks.)

Homme linastub KUMU-s  Rüdiger Suchslandi dokumentaalfilm «Hitleri Hollywood» ja Mart Sander peab selle eel sütitava ettekande.

Arvan, et ta räägib pikemalt Irene von Meyendorff'ist, kes oli ju Tallinnas sündinud ja kasvanud. Selle aja tõeline iluideaal ja Saksa kino megastaar. (Tegelikult on ta ilu muidugi aegumatu.) 

Loodetavasti Goebbels ei pahanda, et ma reprodutseerin siia selle pildi, sest ajalehtedes on praegu Putini pilte nii palju, et ajab öökima ja midagi peaks vastukaaluks olema.

Kui retro ja eskapismi õrnas tuules sihitult edasi seilata, siis sõuab kerge mõttepilv juba sellesse aega, mil massid suundusid kaevikutesse kaasas husaarimundris printsesside pildid





ja mürkgaase alles hakati kasutama.
 

Le Voyage d’hiver

Tehas ja pommitamine

Ligikaudu aasta tagasi puudutasin põgusalt tselluloosi tootmiseks kavandatava tehase projekti.

Viimastel päevadel on see teema olnud päris kuum. Hullu demagoogiat ja võltse väiteid tuleb tehase poolt kõnelejatelt juba tonnidena, selge märk, millist saasta tehase rajamine enesega kaasa tooks. Pole mõtet siinkohal näiteid oluliste moonutuste kohta tuua.
Kommentaariks väike nali:

Seisavad Saara ja Aabram hoovis ja Saara küsib: "Ütle, palju aatompomm maksab?"
Aabram sügab habet ja kostab:"No ikka kümme miljonit kindlasti."
Saara erutunult ja lootusrikkalt:"Kukuks üks selline meie hoovile!"  

Ehituspuit oli keskajal Liivimaa oluline eksportartikkel. Mitte eriti kasumlik, aga turg oli stabiilne. Põhiliselt okaspuit, samuti tooted nagu tõrv, kasetoht, lehtpuu tuhk jm. Mõnevõrra õnnetum oli olukord puude ja metsaga Leedus ja sellega piirnevatel Läti aladel, kus liiga intensiivselt langetati tammesid ja see loodusvara ei taastunud nõnda ruttu. Samas oli see õnnetus väiksem võrrelduna Taaniga, osaga Madalmaadest ja Saksamaaga, kus täielikult või regiooniti lõppes mets otsa, kuna mitmesugused tootmised vajasid puitu kütteks. Nii palju siis lähematest analoogiatest.

 Eile oli naiste õnnitlemise päev. Miks ka mitte. Naistele lilled ja naistelt naeratused.  

Terve märts on täis neid kuupäevi, mil 1944. aastal meie linnu pommitati.

  Üleeile oli  Georges Perec'i sünniaastapäev

Päris ammu lugesin Perec'i

Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu. Hästi kirjutatud ja  mõtlema panev. Mind mõjutas, natuke.

Akna taga hang/Must laik kesk valget/Kass nõuab tuppa!

   Hiljem lugesin temalt üht-teist    veel, tekkis mõningaid seoseid

autoritega, kelle stiil ja  maailmapilt on mind köitnud.

Georges Perec ja kass

(Võiks arutleda mõne seose üle, aga enne  tuleks tekste veel kord vaadata (hetkel pole raamatuid käepärast  ja seetõttu pole võimalik).) 

Aasta tagasi lugesin

Elu, kasutusjuhend. 

Hämmastav, arabesklik, pillavalt rikkalik ja andekas raamat. Ilmus trükis 40 aastat tagasi! Huvitaval kombel on see maailm, milles(t) Perec kirjutas ja elas, juba pea kadunud. Inimeste ja väärtustatud asjade maailma asemel on tekkinud failide maailm. Ja rämpsu maailm. Suhete asemel on voolava informatsiooni ja teadete maailm. Isiksuste asemel on isiktooted ja -kujundus. Maailm on muutunud lihtsamaks. Elu lihtsustatud variant sobib inimestele märksa paremini kui need möödunud aegade rahutud rähklemised. Massikommunikatsiooni ja -kultuuri  stambid ja "hedonistlik spirituaalsus" vaimsuse asemel,  saavutuste ja rakenduste ning positsiooni väline ilu olemise mõtestatuse asemel. Muidugi võib tunduda, et plastikust pudelid on süüdi, et neid on terve meri. Inimestega on justkui kõik korras. Valigem aga rahulikult halva ja veel halvema vahel, nagu üks kõrgesti austatud academician äsja lehes ja teles korrutas. Emajõe ja Tartu saastamine olla seejuures see "vähem halb".

Emajõgi

Oli selline talv

Aga nüüd on selline ja palju lõbusam

Poliitikud 24. veebruar 2018

See on üsna ilmne, et EV presidendil on empaatiavõimega mõningad probleemid. Kui mõne aja eest jäid Euroopa poliitikud tema kõnet kuulates kas magama või istusid üsna mossis nägudega, siis eile õhtul hakkas rahvas/pidulised lausa minestama. Kurnatusest. Mitte ekstaasist. Kutsuda külalisi ja need omamoodi vangistada ja sundida kuulama mingit dotseerivat lõputut sõnavoolu on sotsiopaatiaga piirnev käitumine. Selgelt iseloomulik mittedemokraatlike riikide juhtidele. Kas prseidendil on mingi nõunik puudu või on eneseimetlus nii piiritu, et kohe peab niimoodi etlema?

Aga Eesti esitibla Euroopas sm Toom ei hiilga ka erilise maitsekusega, kui annab intervjuu Postimehele ja loeme:  Me tegime oma lugejate seas küsitluse, mis seostub neil Eestiga ja vastuseks oli mets, raba ja laulupidu. Aga mis tuleb teile esimesena meelde?

On üks nali.: see ongi meie kodumaa, pojake. Mets, raba ja laulupidu, see kõik.

Võib-olla ta arvestas, et eestlased ei teagi seda nalja, aga kui mitte, siis sai ta omas arulageduses hakkama  ränga solvanguga, ükskõik millist variatsiooni ta sellest naljast silmas pidas. Võite selles veenduda allpool lisatud originaalkeeles (sm Toomi emakeeles) lisatud tekstide alusel.

 

Червячок-сын спрашивает у червячка-отца:
- Папа, а правда что червяки в яблочках живут?
- Да, сынок, правда.
- Пап, а правда, что червячки и в мясе живут?
- Да, сынок, правда
- Пап, так почему же мы тогда с тобой в дерьме живем?
- Потому что это наша Родина, сынок 

SEE on viisakam ja pehmem versioon.

 

Загарает голый человек на траве. Вдруг, вылезают у него из жопы 2 глиста (мама и сын). Сын спрашивает: -Мам, а что это такое зеленое вокруг? Мама: -Это травушка. Сын: -А что это такое красивое голубое над нами? Мама: -Это небо, сынок. Сын: -А что тогда так ярко светит у нас над головой? Мама: - Это солнышко. Сын смотрит на маму некоторое время и спрашивает: -Мам, а если везде всё так красиво, ярко чтож мы в жопе то живем? Мама: -А это сынок, наша родина. 

See teine on vist levinumgi kui esimene, aga samal tekstil/naljal on ka karmimaid variante. 

Talvised jalutuskäigud, täna

Kui on lumi ja taevas on selge

siis peab ju... Valget ja valgust on viimastel päevadel olnud volilt.

Ilm tõepoolest külm,
lumi ja jää... kuid
pajudel puhkenud urvad!