ühest Tartu rahu aastapäeva tähistamisest
Erinevalt aastast 2008 ja 1998, pole Tartu rahu ega ümmargune daatum täna ajakirjanduse tähelepanu suurt pälvinud. Olen originaalne ja teen postituse seoses selle kuupäevaga.
Sellest on juba mõned (ja veel pisut) aastad, mil loobusin mõttest vabariigile kasulik olla.
Mul pole selles osas erilisi tundeid ja kõiki teisi jätab see hoopiski külmaks. 😺
Muidugi ma vahel kaitsen vaeseid ja rõhutuid, hoolin, ning juba teist päeva on kõnnitee minu maja ees nii puhas, et oleks raske leida midagi, mis Eesti Vabariigis oleks rohkem korras. 😊
 | |
| Jaan Poska abikaasa ja lastega |
Aga praegu tahaks mõne visandliku joonega ja korrektori värviga Eesti lähiajaloo pilti kohati parandada ja täiendada. Üldiseks hüveks. Sest tegelasi, kes end sellele sättinud, pole just vähe. Mitmedki on tuubist värvi pressinud ja detaile üldistanud, kujutist hägustanud ja perspektiivi muutnud nõnda, et juhuslikult on nemad sattunud eredamate värvilaikude keskele.
Alustuseks väidan, et just 1988. aasta on see veelahe (mitte eriti lahe sõna), kus meie ajaloo julgeid üksiktegelasi asendavad kollektiivid ja massid.
60ndatest alates oli mittenõustujate hoiak "Kui mitte mina (ja kui soovid ka sina), siis kes?!"
Aga 88. aastal tõid Marju Lauristin ja teised uueneva kompartei uutmise tuultes purjetajad välja loosungi "Kui mitte meie, siis kes?!" Ja need "meie" olid sageli varasema nomenklatuuri kolmanda ešeloni tegelased, kes masside õlgadelt kargasid uue nomenklatuuri etteotsa. Uues positsioonis on nad rääkinud suureks oma rolli ja vaikivad maha need, kes 30 aastat tagasi ja veel varem juhtusid olema neist julgemad.
2. veebruaril 1988 kutsus MRP-AEG inimesi Tartu rahu aastapäeva puhul õhtul Tartu tänavatele jalutama ning meeleavalduse hirmus toodi Tallinnast kohale varem nägematu hulk korrakaitsjaid koos tollal kättesaadava erivarustusega. MRP-lastest korjati osa kordusõppustele ja vaid Lagle Parek ja Kalju Mätik olid järgnevate sündmustes vahetud osalised. Esimene neist suutis esialgu kinni nabimist vältida ja infiltreerus Vanemuise õppehoones peetud koosolekule (kuhu püüti tänavatelt suunata võimalikult palju inimesi; sama kehtib ka Vanemuise kontsertsaalis peetud koosoleku kohta), kus sai ka sõna.
Hr Mätik viibis siin-seal, kuni vist Toomemäel koos mõnede noorukitega kinni võeti. Aga rahvas oli nagu mõnelgi varasemal ja väiksemas mahus toimunud meeleavalduse ajal, endi hooleks jäetud ja korraldas oma käike ja marssimisi ise. Valdavalt noored, paljud olid kutsekoolide õpilased, kes ka mõnel varasemal korral (nt jõulude aegu Kuperjanovi haual ja sealt mõne väiksema kolonnina kesklinna marssides) olid silma paistnud.
Väikese, aga hästi organiseerunud osa demonstrantidest moodustasid Elu Sõna noored, kes raekoja platsil moodustasid mööda Riia tänavat Pepleri tänavale suundunud rahvarohke marsi avangardi. Üliõpilasi oli vähe, kuna paljud neist olid seoses sessiga Tartust ära sõitnud.
Mart Kadastik desinformeeris sündmustest kaks päeva hiljem Edasis: " Käies kasvab viha ning anonüümne vastutamatus. Finaal ähvardas kujuneda
juba üpris kurvaks: Riia mäel tõkestasid huligaanid liikluse, hakkasid
autosid peatama ja „läbi otsima", pudeleid pilduma, kividega ähvardama. "
Vana hea võitlev propaganda, uutmise vaimus pisut lahjendatud. (No kes küll oleks hakanud autosid läbi otsima?! Kaks või kolm pudelit lendasid miilitsate aheliku suunas alles Pepleri ja Vanemuise ristis, pärast pikemat punnseisu, kus ca 300 meeleavaldajat püüdsid Vanemuise tänavale Tartu rahu maja juurde pääseda. Mõistagi ei olnud MRP-AEG valmistunud ega võimeline tänavatel viibinud rahvast organiseerima ning jättis nad omapäi tegutsema. No ja siis muidugi koerad ja kumminuiad, kongiautod jne, midagi jäi kursantidel ka rohelistesse kastidesse, mida nad ühest kohast teise tassisid; loodetavasti oli see pisargaas.
Pikemalt ei kirjuta ja eeldan, et keegi ei viitsi ajalugu lugeda.
Üks väike strich järgnenud sündmustest, nende kajastusest, ajaloo konstrueerimisest
Omaette
kurbnaljakas on 1988. aastaga seoses selle peatüki vormistamine,
mis on seotud eesti lipuga. Trivimi Velliste ja mõni EÜS-i taastaja on
järjekindlalt levitanud müüti, nagu oleksid just 5. muinsuskaitsepäevad
Tartus (14.-17. aprill 1988) toonud esmakordselt välja sini-must-valged
lipud. Detailidesse süvenemata - tõsi on, et selle ürituse rongkäigus
osales Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 (Võrust) ning nende käes olid
päris mitmed väikesed smv lipud.
(Vikipeedias on artiklis Eesti lipp selline eneseupitamine: "17. aprillil 1988 kasutati Tartu muinsuskaitsepäevadel
avalikult rahvusvärve. Esialgu oli iga värv eraldi vardas EÜS-i maja
peal. Maja ees peetud kõnekoosolekul osales umbes 7000 inimest.
Sinimustvalged lipud olid rahval kaasas ja sellest päevast peale jäi
lipp avalikku kasutusse. Rahvusvärvide väljatoojad olid Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli." Moonutatud tõde, viisakalt väljendudes.)
Avalikult toodi Eesti lipp Võrus välja juba 21. oktoobril 1987. aastal. Ning lõplikult, arvukalt ja avalikult hakkasid lipud lehvima mais '88 Tartu Lauluväljakul levimuusikapäevadel. Väidetavalt tõid seal lipu esimestena välja EPA esmakursuse tudengid. Au ja kuulsus neile.
Lõpetuseks
Olen silmanud, et Jürgen Roostet on avaldatud lehes Sirp, st et ju nüüd jätkan kultuuri lainel, viidates tema vabavärsile, mis avaldet täna ERR-i lehel Tartu rahu aastapäevaks
https://kultuur.err.ee/679420/jurgen-rooste-vaike-puhendusluuletus-tartu-rahu-aastapaevaks
See tekst tuletas meelde (haakus aja ja aegadega) hoopis järgneva luuletuse, autor: Jaanus Tamm
IDEALISTID? HEEROSED?
Me mõtlesime --
ilm ei saa meist mööda.
Teel seisime,
peod pigistasid mõõka.
Ja eemalt rabatuna
jälgis elu.
Me seisime.
See polnud oleskelu.
Siis äkki taevast
paiskus rahasadu.
Me seisime.
Näod karmid vastu padu.
Liig hilja aru saime --
rahad on meil peos!
Me kujud nüüd.
Meil mündid silmeks näos.
